Uneskõndimine

Uneskõndmine on olukord, kus magav inimene, kas kõnnib ringi või teeb muid keerukamaid tegevusi. Tegemist on sügava une faasis esineva unehäirega, mis tekib tavaliselt sügava une esimestes tsüklites, üldiselt paar tundi peale uinumist.

Häire mõjutab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Ligikaudu üks laps kümnest vanuses 5-12 ea. on vähemalt  korra unes kõndinud. Kusagil 6% lastest on uneskõndijad korra nädalas. Enamasti on tegemist lapse kasvamise ja arenemise iseärasusega, harva on põhjuseks tarvitatavad ravimid. Poistel esineb uneskõndimist rohkem kui tüdrukutel.

Mis toimub unekõndimise ajal?

Tavaliselt on tegemist situatsiooniga, kus  laps istub voodis, vaatab justkui ringi, tuleb voodist välja, vahel ka riietub, harvad ei ole olukorrad, kus uneskõndija läheb kööki ja sööb. Täiskasvanute puhul esineb ka autoga sõitmist. Uneskõndija näib ärkvel olevat, kuid üldiselt ei tunne ta inimesi ära. Uneskõndija võib ka suhleda, kuid reeglina on tegemist seosetu jutuga.

Uneskõndimise episood kestab reeglina üle kümne minuti, vahel kauem. Tegemist võib olla igaöise probleemiga.

Uneskõndimise tavalised põhjused on krooniline  või äge unepuudus, stress, alkohol, ravimid, haigestumised, ravimid. Sageli on tegemist päriliku nähtusega.

Kas uneskõndijat peaks/tohib äratada?

Uneskõndija tuleks rahulikult ja vaikselt juhatada tagasi voodisse. Reeglina nad magavad probleemideta edasi. Kui esineb potsensiaalselt ohtlik olukord, tuleb uneskõndija äratada.

Uneskõndimise raviks on uneharjumuste kujundamine ja piisava uneaja tagamine ning turavlise magamistoa keskkonna loomine.