Unemeditsiin

Uneaegsed hingamishäired on norskamine ja uneaegsed hingamispausid ehk uneapnoe

Uneaegsed hingamishäired võivad esineda igas vanuses – nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Norskamise puhul tuleb tulla kõrva-nina-kurguarsti vastuvõtule juhul kui norskamine segab enda või pereliikmete und. Norskamine ei viita sügavale, “magusale” ja heale unele, sest õhk ei saa une ajal vabalt liikuda, muutes une kvaliteeti seeläbi kehvemaks.

Kõikidel inimestel  esineb uneajal hingamisteede lihaste lõdvestumine ning kui hingamistee jääb liiga kitsaks, tekib norskamise või nohisemise heli.

Nohisemine või norskamine viitavad takistusele hingamisteedes.

Kui inimene norskab, siis tema nina ja neelu limaskest kuivab ning muutub ärritunuks. Ninas võib koguneda koorikuid ja sekreeti. Sekreedi valgumine kurku on tavapärane – hommikul on seda raske välja köhida ja nuusata, sest norskamine tekitab limaskestale trauma, mis väljendub hommikuses kurgu kipituses ja ärritustundes.

Kõrva-nina-kurguarst  vaatab patsiendi läbi ning koostab edasise uuringute ja ravi plaani. Olenevalt olukorrast võib vaja minna endoskoopilist uuringut (DISE – ingl k. Drug induced sleep endoscopy – uneaegne endoskoopia) ja uneuuringut. Endoskoopilise uuringu käigus hinnatakse takistuse olemasolu ja asukohta hingamisteedes. Uneuuringu abil antakse hinnang hingamishäire tüübile ning raskusastmele.

Teatud juhtudel võib norskamisega kaasneda uneapnoe ehk une ajal tekkiv hingamiskatkestus, mille kontrolli all hoidmiseks kasutatakse CPAPravi (CPAP – ingl k. continuous positive airway pressure) ehk püsiva positiivrõhu seade või suusisest norskamisvastast kapet.

Olenevalt hingamishäirest valitakse ravimeetod(id): füsioteraapia ehk ülemiste hingamisteede müofunktsionaalne ravi, kirurgiline ravi ülemistes hingamisteedes, kaperavi, CPAPravi.